Suvelavastus tõi Tori põrgusse Kalevipoja, Tootsi ja Oru Pearu
Kokku kutsuti vallad ja kihelkonnad, laulukoorid, tantsurühmad ja puhkpilliansamblid, harrastusnäitlejad ja rahvapilliansamblid. See oli Urmas Lennuki lavastus “Mälutempel”, kuhu ühist asja tuli ajama umbes 300 inimest üle Eesti.
Vargamäe noorukesed Juss ja Mari ehk Rakverest pärit 19-aastane Robin Täpp ja 18-aastane Alice Siil ütlesid lõbusalt tribüünil lebotades, et ilm on olnud fantastiline ja neil suurepärane olla. Noormees märkis, et mis neil viga, kui jõgi siinsamas ja vahepeal saab end seal jahutada. Taamal sumasidki paar meest, jalad ees, karastavasse vette. “Loodame, et nad kokku ei kuku siin,” poetas Alice.
Kui siis mõni minut hiljem algas murul lavastuse proov, paistis päike nii tugevasti lagipähe, et ülevalt pilvepiirilt vaadates võis nähtu meenutada varjuteatrit.
Üheksal näitlejal tuli sellistes oludes harjutada tundide viisi misanstseene: näidata, kuidas Mari Jussi rääbiseribiks pilkab, sest too teda kinni püüda ei mõika, mismoodi Joosep Toots vaidleb Oru Pearuga maa pärast, kuidas Linda saadab Kalevipoega üle Pärnu jõe Tori põrgusse ehk Peipsi taha Venemaale laudu tooma ja kuidas põimuvad ses rahvamajade arengut näitavas loos kultuur ja joomine. Ja lõpuks, mis asju ajab selle kõige keskel ainus mitteeestlasest tegelane, rahvuseeposest välja astunud Soome tuuletark Tuuslar.
Jussi ja Mari noored osatäitjad jäid lavastajaile Urmas Lennukile ja Tarmo Tagametsale silma harrastusteatrite tänavusel riigifestivalil, kus nood pälvisid parima nais- ja meespeaosatäitja preemia. Teisigi tegelasi kehastavad harrastusnäitlejad on suvelavastuseks valitud ja kokku kutsutud üle terve Eesti, Võrust Tallinnani.
Tori vallamaja aasal ainult kahel päeval – möödunud reedel ja laupäeval – mängitud suvelavastus kandis pealkirja “Mälutempel” ja tegi kokkuvõtte Eestimaa rahvamajade 130-aastasest ajaloost. Nii nagu argipäeval rahvamajades ikka, olid sealgi koos tantsurühmad, laulukoorid, puhkpilliorkestrid, kapellid ja harrastusnäitlejad. Ühtekokku oli Torisse tulnud ligemale 300 inimest, näiteks eesrindlikest rahvatantsuansamblitest Sõprus, Tarbatu ja Kajakas ning Selja lauluseltsingust.
Eesti rahvamajade ühises suvelavastuses ainsa profinäitlejana kaasa teinud Tallinna linnateatri näitleja Argo Aadli kratsis platsil kukalt ja möönis reipalt, et tal on käsil selle suve hullumeelseim päev. Aadli on juba 19 aastat suvepärnakas, sest Pärnust on pärit tema abikaasa, töö tõttu tuleb aga vahel mujalgi Eestis oma nägu näidata.
“Mõtled küll, et Eesti on väike, aga täna pean veel 700 kilomeetrit sõitma. Juba on 250 kilomeetrit seljataga. Pärast proovipäeva pean sõitma siit veel 250 kilomeetrit põhjarannikule, et anda seal õhtul monoetendus, ja siis öösel jälle Pärnusse, et hommikul tagasi Toris olla,” seletas Aadli ja kiirustas lisama, et autoga sõita talle meeldib.
Aadlile olid lavastajad usaldanud Tuuslari rolli. “Tuuslar on natuke nagu sidusaine teiste tegelaste vahel. Ju neil oli siis vaja selle tarvis elukutselist näitlejat. Ja kuna ma siin lähedal olen, ei pidanud ma paljuks tulla kaasa tegema,” rääkis ta.
Urmas Lennuk oli Eesti Rahvamajade Ühingu palvel nende ajaloost näitemängu koostamisel tuginenud eesti kirjanduse tüvitekstidele ja pannud omavahel osavalt suhtlema eri teoste tegelased. Kõlas palju tuttavaid fraase, millele Lennuk oli andnud hoopis uue tähenduse ja sisu, seetõttu mõjusid need ootamatult ja koomiliseltki, mõnes kohas aga mõtlemapanevalt või kurvalt.
Tüvitekstid on Lennuki sõnul alati hea lähtepunkt, sest need on tuntud ja inimesed reageerivad neile. Need annavad lihtsa võimaluse ajas liikuda.
“Alguses ma tegin väga halva variandi, aga siis saime aru, et ikkagi päris nii halba varianti ei saa teha, ja tegime hea variandi,” meenutas Lennuk muheldes. “No ta alguses kippus selliseks revüüks mul minema,” selgitas autor-lavastaja.
“Mind huvitavad rohkem nelja-viie näitlejaga stseenikesed, aga ta läks mul natuke liiga loppama. Õnneks oli aega ja me tegime kõik ümber. See on natuke nagu laulupidu või kontsert, aga samal ajal ikkagi omaette lugu. Väga huvitav vorm tuli lõpuks välja.”
Lavastajad olid enne esietendust isegi põnevil, mis sellest välja tuleb, sest näitemängule annavad lisa laulukooride, orkestrite ja tantsurühmade etteasted.
Rakveret esindas Toris kammerkoor Solare Elo Üleoja juhendamisel. Kooriliikme Angela Kungla sõnul jäädi üritusega igati rahule. “See oli suur tervik. Peale Argo Aadli polnud kohal ühtegi professionaalset näitlejat, lauljat, tantsijat,” rääkis ta ja lisas, et kohal olidki just asjaarmastajad. Angela Kungla meelest oli see võimas, kuidas Eesti ajalugu selle kurbade sündmustega oli kirja pandud väga positiivses võtmes.
“Koor, tantsijad, pillimängijad – kõik toimis ja tiimid tegid omavahel võrratut koostööd,” ütles Kungla, kelle sõnul oli tore elada nädal aega Toris, looduse keskel, kolmeteistkümnekesi ühes klassiruumis. Eriti kiitis koorilaulja noori näitlejaid Alice Siili ja Robin Täppi, kes suutsid oma rolli nii hästi sisse elada, et hea oli vaadata.
“Vaheaegadel käisid lavastuses osalenud lapsed neil järel ja tahtsid pilte teha,” muljetas Kungla. Samuti kiitis ta lavastaja Urmas Lennukit, kes kogu hingest esinejatele kaasa elas.
“Ja sedasi proovist proovi,” lausus Angela Kungla. Ürituse kokkuvõtteks postitas Urmas Lennuk oma Facebooki lehele siira mõtteavalduse: “Mõnikord juhtub inimestega asju, millest nad alles tagantjärele aru hakkavad saama. Minu jaoks oli see, mis eelmise nädala jooksul Toris aset leidis, üks suuremaid elamusi viimaste aastate jooksul. Olen väga väsinud, aga samas liiga õnnelik, et selle üle halama hakata. Kui seda poleks sündinud, siis tulnuks see välja mõelda!”
Virumaa Teataja