Solare kogus diplomeid sündivas Euroopa riigis
Paar nädalat enne seda, kui Kataloonia parlament kiitis heaks plaani Hispaaniast eraldumiseks hiljemalt aastaks 2017, viibis sealmail ka Rakvere kammerkoor Solare. Festivalil Canta al Mar.
Koorimaailma ei toonud Vahemere äärde kokku suur poliitika, vaid suvituslinnas Calellas ja Kataloonia pealinnas Barcelonas 21.–25. oktoobril toimunud rahvusvaheline koorifestival Canta al Mar, mille korraldajaks oli organisatsioon Interkultur.
Festivali raames toimunud kooride võistlusel laulis Solare end vaimulike laulude kategoorias kulddiplomi tasemele, saades žüriilt 20,68 punkti 30st võimalikust. Segakooride ja folkloori kategoorias sai Solarele osaks hõbediplom, kusjuures segakooride kategoorias tuli koor üldises paremusjärjestuses teiseks.
Eestit esindas ka Külli Lokko juhatatav Elleri Tütarlastekoor Tartust, kes sai nagu Solaregi kulddiplomi vaimulike laulude kategoorias ning osutus parimaks ühe hääleliigiga noortekooride hulgas.
Ilm Calellas meenutas augusti teist poolt Eestis. Kui öö oli saabumas, langes õhutemperatuur umbes 16 kraadini. Mere ääres puhunud tuul aga tundus hoopis soojem. Merevesi oli seda niikuinii – ööpäev läbi 18–19 kraadi. Nagu õiged eestlased ikka, veendus rühm solarekaid selles kohemaid ja hiljemgi.
Suur osa Solare lauljatest kasutas vaba teisipäeva selleks, et tutvuda Barcelonaga. Sõna otseses mõttes sajandi ehitise – Sagrada Familia katedraali ning teiste vaatamis- ja viibimisväärtuste juurde viis koorirahva kohalik eestlane, Rakverest pärit Linda Uldrich.
Calella, kus elanikke paari tuhande võrra rohkem kui Rakveres, on eelkõige suvituslinn, aga elu keeb seal ka väljaspool suvehooaega, olgu siis põhjuseks Canta al Mari taoline suurüritus või sealsel raekoja platsil toimuvad avalikud arutelud linnaruumi tuleviku üle. Kohaliku rahva iseseisvuspüüdlused ei jäänud linnapildiski märkamata. Raekoja platsil oli majaseinale kinnitatud Euroopa Liidu sümboolikaga plakat, mis kuulutas: “Kataloonia – uus Euroopa riik”. Ning polnud tänavat, kus poleks rõduservadel rippunud Kataloonia lippe.
Festivalil Canta al Mar osales 49 koori 23 riigist üle maailma, enamik neist lõi kaasa ka koorikonkursil. Festivali kontekstis mõjusid kõige eksootilisemana ja üllatavamana Iraani esindajad – sellest riigist oli suisa kaks segakoori kohale tulnud.
Meie kujutluses on ju Iraan üdini islamlik ning koorilaulutraditsiooni olemasolu ei oskaks sealkandis oodatagi. Samas – eks Iraanis ela kristlasigi (näiteks armeenlased) ning ka mitteusklikke on seal üksjagu. Koorilauljate riietus näis igatahes esindavat eelkõige lauljate kodumaad, võimalik islami mõju oli äärmisel juhul kujuteldav.
Festivali alustas rongkäik Calella kesklinnast vabaõhulavaga Dalmau parki. Osalejaid tervitas linnapea, ühiselt lauldi Rolf Lukowsky “Viva musica mundit” ja Andrew Lloyd Webberi “Amigos para siempret”. Festivali ajal toimusid üksikute kooride etteasted nii Calella raekoja platsil kui mitmes kontserdipaigas. Solare andis oma kontserdi kohalikus eakate hooldekodus.
Osa festivaliüritustest toimus Barcelonas. Vaimulike laulude kategooria võistlus, millest ka Solare osa võttis, peeti Santa Maria del Pi kirikus, kammerkooride kategooria konkurss aga Palau de la Música kontserdimajas.
Avakontserdil Calella kirikus üllatas Eesti koorirahvast Soome naiskoor Merikosken Laulu. Saime rikkamaks teadmise võrra, et vaimulik rahvalaul “Mu süda, ärka üles”, millest meie esitame lühiversiooni Cyrillus Kreegi seades, on ka soome keelde tõlgitud. Hiljem laulsime neile tänutäheks meeldiva esituse eest Kreegi seadet. Muide, nende konkursikavas oli teinegi eesti koorilaul – Gustav Ernesaksa “Sinu aknal tuvid”. Kui konkursi tulemused teatavaks tehti, elasime teineteisele valjuhäälselt kaasa.
Canta al Mari festivalile pani punkti kooride ühislaulmine “Calella sings” laupäeva õhtul Calella vanalinna tänavail. Tänavanurkadel kolmekaupa kogunenud koorid laulsid ühiselt festivali hümni “Viva musica mundi” ning seejärel paar laulu enda repertuaarist. Järgnes suur ühine paellasöömine ja sangriajoomine rannaäärses pargis ning lõpupidu kohaliku Oktoberfesti telgis.
Solarekad suundusid Inglise pubisse Gringo Joe. Üllatunud külastajad said kuulata nii tervet koori kui ka meeskvartetti HaLe MaJa. Gringo Joe’st oli Solarele kujunenud omamoodi kodukõrts. Selle tõmbenumbriteks olid üheeurone karamellinaps ning selle kandi haruldus – tasuta WiFi. Tänu viimatinimetatud asjaolule jõudsid esimesed teated Eesti koorilauljate saavutustest Facebooki võrdlemisi ruttu.
Vaimuliku muusika kategoorias oli Solare kavas Felix Mendelssohn-Bartholdy “Psalm 100”, Arvo Pärdi “Alleluia Tropus” ning Nikolai Kedrovi “Ottše naš”, segakooride kategoorias kaks osa Veljo Tormise “Sügismaastikest”, Mart Saare “Seitse sammeldanud sängi” ja Claudio Monteverdi “Si ch’io vorrei morire”, folkloori kategoorias aga kaks osa Veljo Tormise tsüklist “Ingerimaa õhtud”, Mart Saare “Vihmakõne, vellekõne”, Cyrillus Kreegi “Mu süda, ärka üles” ning “Vägisi mehele” Veljo Tormise tsüklist “Vepsa rajad”.
Nagu dirigent Elo Üleoja ütles, võib Solare oma tulemustega rahule jääda – üle oma varju ei hüpanud ning enda lati alt läbi ka ei jooksnud. Ta tõdes, et tulemused olid mõnes mõttes vastupidised tema ennustatule.
Näiteks kulddiplomit võinuks oodata pigem segakooride kategoorias, kuid see saavutati hoopis vaimulike lauludega, isegi vaatamata sellele, et žürii venelasest liige oli vene vaimuliku muusika esitust kuulates ja hinnates ootuspäraselt kriitiline. Oma osa mängis kindlasti esinemiskoht. Barcelona Santa Maria del Pi kiriku akustika toetas koori igati. Alt vedas mõnevõrra aga Calellas asuv multifunktsionaalne Mozarti saal. Saaliproovi ajal töötas võimendus, konkursiesinemiste ajal seda aga polnud. See üllatus tabas meid folkloorikavaga esinedes. Segakooride kategooria etteasteks oli meil juba aimu, millised on tegelikud esinemistingimused, ning esinemiskvaliteet oli mõistagi ka selle võrra parem.
Teisi kuulates tõdesime Skandinaaviamaade kooride headust. Paraku sedagi, et kõikjal maailmas ei pruugi muusikaõppeasutuse koor tähendada tingimata kvaliteeti. Lisaks näis lausa seaduspärasusena, et kui laval on ruumi laialt, lauljad aga elavad sellegipoolest üksteise seljas, siis tõenäoliselt ei ole sealt midagi head oodata.
Välismaistel koorifestivalidel on Solare viimastel aastatel käinud kolmeaastaste vahedega – Bergenis 2009, Prahas 2012 ja nüüd Calellas. Kas järgmine kord on aastal 2018, ei julge veel öelda. Teame vaid, et siis on koorimaailma pilgud pööratud hoopis Eesti suunas, sest Eesti 100 aasta juubeli ning euroliidu eesistujamaa aastal toimub siin ka koorifestival Europa Cantat.
Jaanus Nurmoja / Virumaa Teataja