Elo, piitsuta meid edasi!

Nõnda ütlesid Solare lauljad oma dirigendile Elo Üleojale, õnnestunud esitusest ja suurest tunnustusest eufoorias. Nende soov täitub.

Rakvere kammerkoor Solare laulis rahvusvahelisel koorifestivalil Praga Cantat kullasäraliselt: kulddiplomiga hinnati neid nii folkloori kategoorias kui kohustusliku laulu esitajana. Tunnustus tuli ka konkursikava kui terviku eest. Koori juhatas Elo Üleoja. Konkursil osales 20 koori 11 riigist.

Muljeid jagab Solare laulja Jaanus Nurmoja.

Festival Praga Cantat toimus 26. korda. Korralduslik pool jättis väga hea mulje. Koore ei jäetud saatuse hooleks – neile olid reserveeritud hotellikohad ja igal kooril oli kohalik grupijuht, kes aitas õigel ajal ja õiges kohas “istuda ja astuda”. Ajaliselt oli täpselt kavandatud, millal tuleb koor oma riietusruumi, millal proovisaali ja millal sealt saalist esinema läheb.

Meie majutuskohta kutsuti botelliks, kuna tegemist oli jõelaevaga. Õõtsusime kolm ööd Vltava jõel, naabriteks pardid ja luiged. Kesklinn asub sealt umbes 4 kilomeetri ehk üldlaulupeo rongkäigu kaugusel. Botellis Racek ööbis ka üks Põhja-Itaalia koor, mis koosnes peamiselt saksakeelsetest lauljatest. Kohtusime enamasti hommikusöögilauas ja festivalipaigas, võimaliku “vennastumisürituse” tarvis polnud meie botell kuigi soodne koht. Kogu sisemise tagasihoidlikkuse juures väärib tunnustust see, et Solarel polnud mingeid takistusi proovide läbiviimiseks hotelli restoranis.

Kõik kontserdid toimusid kultuurihoones, majas nimega Narodni Dům, 19. sajandi viimastel aastatel valminud uusrenessanslikus hoones. Selle peasaal – Majakovski saal on koorilauluks ideaalne, ehkki tundub sobivat pigem suurele koorile.

Võin öelda, et lauljana tundsin end nii selles saalis kui ka folkloori kategoorias ühes väiksemas saalis esinedes paremini, kui oleksin osanud arvata. Näiteks seda juhtub harva, kui mul on vaikseid noote mugav laulda. Aga seal juhtus.

Avaüritusel esines kohalik tütarlastekoor Cancioneta Praga nonstopiga eri rahvaste lauludest “Letem svĕtem” (Lennates ümber maailma). Arvasin algul, et tegemist on põimikuga osavõtjamaade rahvalauludest, ning ootasin huviga, millise eesti rahvalauluga publikut üllatatakse. Paraku ei läinud see lend üle Baltikumi. Kulminatsiooniks oli Austria seltskonnalaul, mille juurde käisid plaksud ja sõrmenipsud.

Publik tegi kõike lõbusalt kaasa. Ma pole kindel, aga sellest on vist ka eestikeelne versioon olemas.

Koor oli heas, reipas meeleolus. Kui segakooride kategoorias esinedes oli veel mingil määral “konkursinärvi”, siis pärast seda, folkloori kategoorias üles astudes tundsime end vabalt. Musitseerisime, mõtlemata kuigi palju sellele, et on mingi konkurss, ega sattunud ka segadusse mõnest, ainult meile teada olevast viperusest. Ju see meile edu tõigi.

Folkloori kategooria žürii liikmete žestide järgi otsustades näisid nad olevat suurimas vaimustuses Veljo Tormise seatud vepsa laulust “Vägisi mehele”, eelkõige asjaolust, et koor läheb seda lauldes iga salmiga üha kiiremaks ning kuni eelviimase salmini ka valjemaks.

Grand prix’ voorus oli meil juba Majakovski saali kogemus olemas ja pühendusime täiega musitseerimisele. Eriliselt hästi õnnestus Nikolai Kedrovi “Ottše naš”. Jaapanist pärit žürii assistent ei tahtnud kuidagi plaksutamist lõpetada, kui lavalt lahkusime.

Lõputseremoonial jagati ohtralt diplomeid ja karikaid. Järgnes ühine peoõhtu, kus mängis tantsuks kohalik bänd. Koorirahvas vihtus rõõmsalt tantsida nii välismaa kui ka tšehhi hittide saatel. Viimastest on meile ehk tuntum Jiři Korni “Lady Carneval”, millele kohalik koorirahvas usinalt kaasa laulis.

Dirigent Elo Üleoja:

Praha festivali hindamissüsteem oli punktipõhine ehk kuld-, hõbe- või pronksdiplomile kvalifitseerumiseks tuli koguda vastav kogus punkte. Selline konkurss on inimsõbralikum kui need, kus antakse välja esimene, teine ja kolmas koht.

See, et kvalifitseerusime mõlemas kategoorias kullale, on väga rõõmustav ja meeldiv. Kuna saime folklooris absoluutseks võitjaks, saime edasi grand prix’ vooru. Oli kuus kategooriat, nii et grand prix’le võistles kuus koori. Tõmbasime loosinumbri üks, nii et kuulsime ka teisi koore. Võin öelda, et maailma tipptasemel amatöörkoore sel konkursil ei olnud, aga võitja, Norra naiskoor Trondheimist oli väga hea. Teine tugev koor oli Slovakkiast.

Folkloori kategoorias esinemise järel tuli meie juurde üks vanahärra ja hüüdis: “Braavo!” Selgus, et tegemist oli ühe praegu eaka­ma ja lugupeetavama tšehhi koorijuhiga Miroslav Košleriga, kes ütles, et on Veljo Tormise sõber.

Tema tõigi Tormise muusika Tšehhi. Ta hakkas laulma Tormise vastlalaule ja jaanilaule eesti keeles ning oli meie esinemisest väga vaimustatud. See tegi eriti heameelt, sest kerge on olla vaimustatud võõrast ja erilisest muusikast, aga kui tunnustab inimene, kes seda muusikat hästi tunneb, on äärmiselt meeldiv.

Oli tore, kuidas žürii liikmed vaatasid, kui laulsime “Vägisi mehele”. Me pole Solarega seda lugu, mis algab rahulikult, aga läheb iga salmiga kõrgemasse helistikku ja kiiremaks, kunagi nii kiiresti lõpetanud. Juba poole loo pealt oli tempo nii kiire, et mõtlesin, mis saab. Aga sellises olukorras, kui koor on sul täiesti näpu all ja laulab pingevabalt, andsin ainult tempot juurde. Lõputempo oli nii kosmiliselt kiire, et imestasin, kuidas suud üldse nii kiiresti käisid. Laul tuli tehniliselt perfektselt välja. See avaldas muljet. Žürii vaatas nooti ja naeris.

Inimesed tulid koori juurde ja tänasid.

Kõige enam liigutas mind kohustusliku laulu eripreemia, mis oli osa Antonin Dvořáki ühest koorilaulude tsüklist. See annab tohutult jõudu ja kindlust, et meie musitseerimislaad on arusaadav, et see on professionaalne muusikategemine. Mitte et meie oleme professionaalid, aga suudame teise maa muusikat teises keeles interpreteerida nii, et seda peetakse parimaks. See on minu jaoks kõige suurem tunnustus.

Kõik teised laulud peale Dvořáki olid meil eesti muusika. Kui saad repertuaari eripreemia, siis näitab see, et meil on Eestis väga hea ja huvitav koorimuusika, mida saame esitada ja eksponeerida maailmale. Mina ise arvan küll nii, aga et see jõuab žüriile kohale ja seda tunnustatakse, on ääretult jõuduandev.

Mul oli kodus väike eelaimus, et meil on folklooris nii hea kava ja kui see täkkesse läheb ja väga eksootilisi riike ei ole, on reaalne võimalus seda kategooriat võita. Nii läkski. Sisetunne mind tavaliselt ei peta.

Segakoori kategooria puhul mõtlesin, et olen ülimalt rahul, kui me kulddiplomi välja laulame, sest vokaal ei ole meie kõige tugevam külg. Tuli arvestada, et võistleme slaavi kooridega, lisaks kuldsed joodeldajad austerlased ning vokaali poolest teada-tuntud itaallased. Meil ei ole väga suuri hääli, me oleme kammerlik seltskond.

Segakoori kategoorias kõlasid neljast loost kolm nii hästi, et see oli lähedane maksimumile, mida Solare praegu teha suudab. See ongi kõige tähtsam, sest eelkõige võistled iseendaga – vaatad, kas sellel hetkel suudad anda endast parima ja teostada maksimumtasemel, mis on võimalik. See on juba sisemine võit. See on minu jaoks kõige tähtsam. Kui sealt kulddiplom tuli, olin ülirahul.

Olen väga tänulik Keiole [Soomelt, Solare teine dirigent – toim.], kes oli valmis võtma vastutuse täiesti enda kanda, sest mul olid terviseprobleemid ja arvasin, et ei sõidagi Prahasse. Mul oli süda rahulik – teadsin, et ta on iga hetk juhatamiseks valmis.

Konkurss andis Solarele positiivse emotsiooni ja väga palju jõudu edasi töötada. Oli nii lõbus, kuidas seltskond ütles, kui preemiad olid käes ja emotsioon vägev: “Elo, piitsuta meid edasi!” See annab neile jõudu välja kannatada tööd edasimineku nimel.

Virumaa Teataja