31 aastat tagasi kõlas Rakveres Eesti hümn

Kaua aega arvati, et pikkade aastakümnete järel lauldi Eesti hümni esimest korda avalikul üritusel Saaremaal 1988. aasta juulis. Tegelikult tehti seda nädal varem ka Rakveres Vallimäe linnuses, kirjutab ajaloolane Küllo Arjakas.

Saaremaal peeti 1988. aasta juulis meeskooride ühislaulmise päevi. Õhkkond oli ülev: päev-päevalt kogus Eestis jõudu laulev revolutsioon, äsja toimusid Tallinna lauluväljakul öölaulupeod ja rahvarinne korraldas esimese massimiitingu. 23. juunil legaliseeris Eesti NSV ülemnõukogu presiidium seadlusega sinise, musta ja valge kui rahvusvärvid.

Saaremaa ühislaulmisele registreerus 38 mees- ja poistekoori ning kaheksa puhkpilliorkestrit. Juba bussides ja praamisõidul küpses lauljatel mõte laulda Saaremaal Eesti hümni. Noote polnud keegi kaasa võtnud, aga vanemad laulumehed mäletasid nii noote kui ka sõnu.

9. juulil andsid Teaduste Akadeemia Meeskoor, EKE Inseneride Meeskoor ja Tallinna Polütehnilise Instituudi Akadeemiline Meeskoor kontserdi Leisi vabaõhulaval, kus lauldi täiel rinnal Eesti hümni. Samal õhtul laulis hümni Kaarma lähedal Aste laval Võru meeskoor.

10. juuli hommikul lauldi hümni enam kui 500 häälega eri mees- ja poistekooridest Kuressaare lossihoovis 1941. aasta juuni- ja juuliküüditamise mälestusüritusel. Meesteväge juhatas Tallinna Riikliku Konservatooriumi koorijuhtimise dotsent, dirigent Ants Üleoja. Ühislauluna kõlas hümn spontaanselt, varem trükitud ürituse kavas seda muidugi polnud.

Hümni «isetegevuslik» laulmine 9.–10. juulil ületas rajooni- ja keskajalehtedes ning raadios lubatud «avalikustamise» piirid, sest laulupäevade ülevaadetes seda ei mainitud. Saaremaalt lahkunud muusikakollektiivid viisid teate hümni laulmisest laiali. Pikka aega peeti neid laulmisi pikkade aastakümnete järel avalikel üritustel Eesti hümni esmalaulmiseks.

Nüüd õnnestus välja selgitada, et mõni nädal varem lauldi hümni Rakveres Vallimäe linnuses. Sellestki ei jäänud ühtegi rida toonasesse ajakirjandusse.

14. juunil 1988 toimus Rakveres traagilise juuniküüditamise 47. aastapäeva meenutusena mälestuskontsert. Rajooni ajaleht Punane Täht teavitas sellest sündmusest enne napi, vaid kahelauselise teadaandega.

Kell 20 alanud mälestusürituse õhkkond kujunes 1988. aasta suvele iseloomulikult pidulikuks ja ülevaks. Püsti tõustes austati rahvuslipu sissetoomist, 1941. aasta kannatused kaasa teinud inimesed süütasid suure tõrviku, paljud kuulajad hoidsid käes küünlaid, rahvuslikke laule kviteeriti pika aplausiga. Päevakohase sõnavõtuga esines äsja EKP Rakvere rajoonikomitee esimeseks sekretäriks valitud uuendusmeelne Toomas Kork, kes rääkis pikemalt rajoonikomitee ja rahvasaadikute nõukogu viimasest ühisistungist. Seal otsustati 1941. ja 1949. aasta massiküüditamised tunnistada ebaõigeks ning peeti vajalikuks pöörduda Eesti NSV valitsuse poole ettepanekuga kiirendada alusetult süüdimõistetute ja väljasaadetute rehabiliteerimist. Samuti moodustati parteikomitee ja täitevkomitee ühiskomisjon represseeritute küsimuste läbivaatamiseks.

Kontserdi kava pani suures osas kokku mälestusüritust juhtinud Virumaa kultuuritegelane, sel ajal E. Vilde nim kolhoosi kultuuriosakonna juhatajana töötanud Valdur Liiv. Esinesid puhkpilliorkester Rägavere Brass, flötist Jaan Õun, Roela kultuurimaja naisansambel ja Rakverest kergemuusikakoor Solare.

Küllap oli neidki, kelle südames püsis nii hümni laulmise ajal kui järgmistelgi päevadel väike hirm.

Eesti hümni laulis mälestusüritusel Solare, mis asutati 1977. aastal mees- ja naisansambli ühinemisega. Tegutseti Rakvere KEKi (kolhoosidevaheline ehituskontor) ametiühingukomitee all. Suveks 1988 oli Solare võtnud kerge muusika kõrval oma repertuaari ka klassikalise koorimuusika, koor esines sageli ja oli muu hulgas käinud kontserdireisidel Saksa DVs ja Ungaris, mis sel ajal oli asjaarmastajate koori jaoks veel üsna harukordne. Juunis 1988 dirigeeris koori Rakvere pedagoogikakooli õpetaja Anneli Riim.

Kontserdi lõpus lauldi Eesti hümni Solare asutaja ja esimese dirigendi Jarmo Kiige taktikepi järgi. Jarmo Kiik (snd 1939) arreteeriti detsembris 1957 üheksanda klassi õpilasena Nõukogude-vastaste lendlehtede levitamise pärast. Talle mõisteti 1,6 aastat vangilaagrit ja viis aastat asumist. Kiik vaevles Mordva ANSVs, vabanes sealt jaanuaris 1960. Hiljem ei lubatud tal Eesti NSVs lõpetada konservatooriumi, suvel 1988 töötas Kiik Rakvere KEKi palgaarvestuse osakonna juhina. Kindlasti oli hümni dirigeerimine märgilise tähendusega nii Jarmo Kiigele kui ka koorilauljatele.

Naislauljad seisid laval ees-, mehed tagareas. Hümni avalik esmaettekanne kõlas 14. juuni õhtuhämaruses. Linnuse õu oli rahvast täis, põlevaid küünlaid lisandus üha, kahel pool koori seisid lipukandjad uhkete trikolooridega. Paljud kuulajad-vaatajad nägid just siin esimest korda sinimustvalgeid lippe. Tuleb silmas pidada, et juunis 1988 peeti massiküüditamiste ohvrite meenutamist-mälestamist samuti veel erakordseks ürituseks.

Nii kõlaski mälestuskontserdi lõpul Eesti hümn, mis tõi paljude lauljate ja kuulajate silmadesse pisarad.

Küllap oli neidki, kelle südames püsis nii hümni laulmise ajal kui järgmistelgi päevadel väike hirm. Kõigile oli selge, et Rakvere Vallimäel tehti samm edasi rahvuslike sümbolite taas ausse tõstmiseks. Kontserdi korraldamisega seotud Ello Odraksi, toona Rakvere rajooni täitevkomitee kultuuriosakonna inspektori, ja samuti Valdur Liivi meenutuste järgi polnud kõrgemalt poolt reaktsioone ega vaibalekutsumist.

Nagu öeldud, jäi Eesti hümni avalik laulmine juunis 1988 suure tõenäosusega täiesti lokaalseks sündmuseks. Pole õnnestunud leida andmeid, et Rakvere eeskujul oleks hümn mõnes teises kohas peagi uuesti kõlanud.

Siin saab tõmmata otsese paralleeli sinimustvalge lipuga. Näiteks lehvis sinimustvalge lipp Võrus 21. oktoobril 1987, mil õhtupimeduses toimus rongkäik ja spontaanne miiting kesklinnas Punaste Küttide (Vabaduse) väljakul. Rahva kohale tõstetud lipp liikus toetushüüete saatel, kantuna ülestõstetud kätest. Samuti lehvis trikoloor Võrus 24. detsembril 1987, kui Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr 1 eestvõttel tähistati Kreutzwaldi pargis Lydia Koidula sünniaastapäeva. Kohalik ajaleht Töörahva elu kirjutas mõni nädal hiljem napisõnaliselt, et sel õhtul toodi välja «kodanlikuaegne lipp, keeratuna ümber varda».

Võru sündmused jäid samuti täiesti lokaalseks. Eesti avalikkus sai trikolooride lehvitamisest ulatuslikult teada aprilli keskel 1988, mil Tartu muinsuskaitsepäevade järel laialisõitnud klubid viisid teated Tartus mitmel päeval lehvinud rahvusvärvidest laiali üle Eesti.

Küllo Arjakas
Postimees 14.06.2019